Aserbaidžaan

Pealinn: Bakuu
Riigikord: presidentaalne vabariik 
Raha: Aserbaidžaani manat, AZN
Pindala: 86 600 km2
Rahvaarv: 9 981 000 (2019)
Keel: aserbaidžaani keel 
Religioon: islam 96% elanikest on muslimid), õigeusk 3% elanikest
Elekter: 220V, 50Hz
Ajavöönd: UTC +4 (suvel +5)

Aserbaidžaani Vabariik on riik Lõuna-Kaukaasias Kaspia mere läänekaldal, mis piirneb põhjas Venemaa (Dagestani Vabariigiga), lõunas Iraaniga (Lõuna-Aserbaidžaan), loodes Gruusia ja läänes Armeeniaga. Nahhitševani eksklaavil on lühike lõik ühispiiri ka Türgiga. 
Tänu huvitavale ja mitmekülgsele loodusele ning naftaraha toel rajatud turismiatraktsioonidele on Aserbaidžaan turistide jaoks järjest atraktiivsem sihtkoht.

Ajalugu
Gobustani kaljujoonistuste järgi võib oletada, et tänapäeva Aserbaidžaani alal oli elu juba 9. sajandil eKr ning riigi maa-alal on ammusest ajast olnud erinevaid riike ja valitsejaid. Arheoloogilisel kaevamisel on nüüdse Aserbaidžaani alal Azıx koobastest Mägi-Karabahhis leitud üle 700 000 aasta vanuseid luid ja kiviriistu. 
Tänast Aserbaidžaani, üleminekuala Kaukaasia mägialalt lauskmaale, valitsesid kuni 1820. aastani türgikeelsed moslemikhaanid. Kõik need khaaniriigid olid omakorda Pärsia kontrolli all, mis püüdis lõigata kasu positsioonist olulisel rahvusvahelisel kaubateel Kesk-Aasia ja läänemaailma vahel. Lõpuks alistusid nad kõik Vene impeeriumile
1918. aasta mais kuulutati Bakuus Türgi vägede toetusel välja Aserbaidžaani Demokraatliku Vabariigi. Lühidalt kaitsesid noort riiki Briti väed, mille eesmärgiks oli kindlustada liigipääs naftaväljadele. 1920. aastal liideti Aserbaidžaan Nõukogude Liiduga, praegune Aserbaidžaani Vabariik tekkis Nõukogude Liidu lagunemise järel 1991. aastal kui 31. augustil kuulutati välja iseseisvus.
Mägi-Karabahhi ümber Armeeniaga puhkenud sõjalise konflikti tulemusena kaotas Aserbaidžaan kontrolli 16% üle oma territooriumist (Mägi-Karabahh ja sellest läände ja lõunasse jäävad alad) ning sai 800 000 sõjapõgenikku okupeeritud aladelt.

Geograafia
Suure osa territooriumist hõlmab Kura-Araksi madalik, millest enamik asub allpool maailmamere taset. Põhjas ulatub Aserbaidžaani Suur-Kaukasus, läände jääb Karabahhi ahelik. Pealinn Bakuu asub Kaspiasse ulatuval Abşeroni poolsaarel.
Kaks kolmandikku Aserbaidžaani territooriumist on mägine, tasasest alast ligi viiendik asub allpool merepinda. Aserbaidžaani keskosa hõlmab Kura-Araksi madalik, millega kagus liitub Lənkərani madalik. Kura (aserbaidžaani Kür) ja selle suurim lisajõgi Araks (Araz) jaotavad madaliku Şirvani (Kurast põhjas), Karabahhi ja Mili (Kura ja Araksi vahel), Muğani (Araksi paremal kaldal) ning Salyani tasandikuks (Kura suudmes). Aserbaidžaani põhjaossa ulatub Suur-Kaukasuse (seal on ka Aserbaidžaani kõrgeim tipp Bazardüzü, 4466 m) ja edelaossa Väike-Kaukasuse mäestik, kagus on Talõši mäed. Suur-Kaukasuse põhjaosa kaldtasandiku jätk Kaspia mere ääres on Samuri-Dəvəçi madalik. Nahhitševani territooriumist kaks kolmandikku hõlmavad mäeahelikud, Araksi jõe ääres on poolkõrbetasandik.
Aserbaidžaanis leidub mitmeid maavarasid, millest tähtsaimad on nafta, maagaas, rauamaak, aluniit, püriit, polümetallilised maagid, barüüt, kivisool, mineraalvesi.

Kliima
Aserbaidžaani kesksel tasandikualal on valdavalt kuiv lähistroopiline (keskmine temperatuur juulis 25–27 °C, jaanuaris 1–3°C) ja Lənkəranis niiske lähistroopiline kliima. Mägedes on jahe (2000 m kõrgusel keskmine temperatuur juulis 16°C, jaanuaris –6°C) või külm kliima.
Juulis on madalikel 26°С ja mägialadel 5°С, jaanuaris vastavalt 3°C ja –10°C. Suvi on kuiv. Kura-Araksi madalikul on keskmiselt 200–300 mm (Bakuus alla 200 mm), Suur-Kaukasuse eelmäestikes 300–900 mm, mägialadel 900–1400 mm ja Lənkərani madalikul 1700 mm sademeid aastas.

Rahvastik
Rahvastikust moodustavad enamuse aserid (91,6%). Teistest rahvustest on suurimad lesgid (2%), venelased (1,3%, peamiselt Bakuus), armeenlased (1,3%, Mägi-Karabahhis) ja talõššid (1,3%).

Kombed ja inimesed
Asereid tuntakse elava ja sooja rahvana. Peresidemed on väga tugevad ja sugulased toetavad üksteist rasketel aegadel. Aserbaidžaanlased armastavad muusikat ja luulet. Üks muusikaliike on mugaam, mille puhul laulja esitab klassikalist aserbaidžaani luulet rahvapillide saatel.
Aserid on usklikud inimesed, kellele meeldib rääkida Jumalast.
Rahvamuusikatraditsioon on ligi tuhat aastat vana. Meloodiad on rütmiliselt mitmekesised. Enamik laule jutustab lugusid tõsielu sündmustest või on saanud ainest aserite folkloorist, osa laule on sündinud trubaduuride omavahelistest lauluvõistlustest. Tänapäeval esitatakse rahvalaule vastavalt sisule pulmades, matustel ja festivalidel. Palju on ka tantsumuusikat, mis on piirkonniti väga erinev.


Rahvusköök ja rahvusjook
Aserbaidžaani rahvusköök on väga rikkalik ja mitmekesine. Põhiroogi valmistatakse peamiselt lambalihast, samuti kodulinnu- ja ulukilihast, köögiviljadest ja riisist. Võrdlemisi palju tehakse toite hakklihast, rohkesti kasutatakse Kaspia meres, arvukates jõgedes ja järvedes leiduvat kala. 
Aserite eriline austus kuulub leivale. Leiba peetakse toidulaua peamiseks rikkuseks ja seda valmistatakse väga erinevaid sorte. Üheks suurepäraseimaks toiduks peavad aserid pilaffi. Aserbaidžaanis, mida võib pidada riisi üheks kodumaaks, valmistatakse enam kui 200 erinevat liiki pilaffi. Laual on alati rikkalikus valikus kõikvõimalikku maitserohelist, värskeid tomateid ja kurki (talvel soolatud või marineeritud). Sageli pakutakse peale põhirooga (eriti peale plovi) hapupiimast ja maitserohelisest valmistatud dovgad. 
Eriline koht sealses rahvusköögis kuulub ka maiustustele ja kondiitritoodetele, millega traditsiooni kohaselt lõpetatakse iga söögikord. Bakuus valmistatakse ammustest aegadest bakuu pahlavad. 
Tee on aserbaidžaani kultuuri lahutamatu osa ning seda peetakse külalislahkuse sümboliks - seda jooki serveeritakse väikestes pirnikujulistes klaasides koos suhkrutükiga. Traditsiooniliselt kantakse esmalt lauale tee ja seejärel põhiroog. 

Keel
Aserbaidžaani keel kuulub turgi keelte hulka ja seda kõneldakse ka Gruusias, Armeenias, Iraanis, Iraagis ja Türgis. Aserbaidžaani keel on väga lähedane türgi keelele. Aserbaidžaani kirjakeele traditsioon algab 13. sajandil. 1929. aastani kasutati araabia kirja, seejärel mindi üle  ladina tähestikule ning 1939 hakati kasutama vene tähestikul põhinevat tähestikku. Aastal 1991 mindi üle ladina kirjale. Sajandeid tagasi räägiti Aserbaidžaanis pärsia keelt, Nõgukogude Liidus olles sunniti asereid kasutama vene keelt, kuid alates 1991. aastast on riigikeeleks jälle aserbaidžaani keel. 

Kasulikud väljendid:

• Tere - Salam
• Tere hommikust – Sabahiniz xeyir
• Tere päevast - Yaxşı gün
• Tere õhtust - Axşamınız xeyir
• Head ööd - Gecəniz xeyir
• Kuidas sul läheb? - Necəsən
• Hästi, tänan küsimast - Xahiş edirəm, təşəkkür edirəm
• Ja sinul? - Sən də?
• Tere tulemast! - Xoş gəldiniz!
• Täna on ilus päev - Bu gün gözəl bir gündür
• Kena päeva - Gününüz yaxşı keçsin
• Head aega - Yaxşı vaxt keçirin
• Vabandust - Bağışlayın
• Kas ma saan sind aidata? - Sizə kömək edə bilərəmmi?

Germalo giidid soovitavad Aserbaidžaani paremaks mõistmiseks
Lugemissoovitus:
J. Mammadov „Eestlased Aserbaidžaanis XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul” EVG Print 2019
Kurban Said „Ali ja Nino”, Tammeraamat 2014 
 
Filmisoovitus:
Ali and Nino, režissöör Asif Kapadia, Suurbritannia, Aserbaidžaan 2016

Germalo Reiside reisiprogrammi leiate meie eksootikareiside seast
Küsige lisainfot büroost: tel 6 110  600 või e-mailiga germalo@germalo.ee