Prantsusmaa - Riviera

Miks peaks kord elus Prantsuse Riveral ära käima?
Heigo Sahk, Germalo giid aastast 1999
Olen palju aastaid teinud reise Prantsuse Rivierale, mis lummab mind ikka ja jälle. Nüüd oleme Germalo reisiprogrammi uuendanud veelgi.
Ühe reisi Prantsuse Rivierale peaks iga inimene vähemalt kord elus ette võtma. Asi ei ole selles, et seal on ilus ja soe, vaid selles, et seal on kõik erakordne. Näiteks see, et juba 19. sajandi keskpaiga Nizzas loodi komisjon, mis töötas välja linna ning ranniku arendamise põhimõtted, valis välja sobilikud värvid tulevastele hoonetele ja asus looma botaanilist rikkust. Taevas ranniku kohal paistab siin eriti puhas ja laseb päikesevalgusel peegelduda vastu oskuslikult valitud värvidelt ja tuues kirkalt esile iga viimase kui tooni. Kuulake ka hommikusi hääli – need on nii puhtad ja selged.

Parim kokteil Itaaliast ja Prantsusmaast

Taevasinisel rannikul on kokku sulanud kahe suure Euroopa kunsti- ja moerahva – itaallaste ja prantslaste – viimistletud maitse, prantsuse vaba vaim on valla päästnud vere poolest põhiliselt itaalia päritolu elanike loova energia, millele on lisandunud jõudu ja värvi nii mujalt Euroopast kui ka Vahemere lõunakaldalt. Siia on kogunenud tohutu varamu kunsti ja kultuuri, mis ühendab rannikut tihedalt kogu ülejäänud Euroopaga ning kaugemalegi.
Rivieras puhkamise kultuurile panid kunagi aluse aristokraadid, põhiliselt Inglismaalt ja Venemaalt. Vaatamata sellele, et nad ise on ammu lahkunud, võtab nende poolt loodud suursugune õhkkond võimu igaühe üle, kes siia puhkama satub. Kõige selle juurde kuulub sillerdav meri arvukate randadega, esinduslik valik prantsuse, itaalia ja teiste Vahemere rahvaste parimaid sööke ja jooke.

Valguse ja lillede linn

Côte d’Azuri pealinna Nizzat kutsutakse ka valguse ja lillede linnaks. Lennujaama ühendab kesklinnaga üks Euroopa kuulsamaid, Inglaste promenaad. Palmidega ääristatud tee kaardub ümber Inglite lahe ja rohkem kui 200 aasta jooksul on tagasihoidlikust teerajast mererannas kasvanud välja esinduslik peatänav. Kunagi ääristasid promenaadi villad, hiljem tulid nende asemele hotellid, jättes veidi ruumi ka ajaloolistele hoonetele. Siin asub ka Nizza kuulsaim hotell Negresco, mis on kantud Belle Époque’i vaimust. Tassi kohvi võib siin juua igaüks, selleks ei pea siin elama!
Nizza südalinna hooned ja keskne Massena väljak vaimustavad on pidulikkusega. Alustame vana Saleya kaubahooviga, kus tänapäeval on hommikuti turg ja õhtuti tohutu suur avatud restoran. Siin oli 19. sajandi Euroopa esimesi lilleturge, kust värsked õied toimetati mööda Euroopat laiali, sealhulgas kiirrongiga ka Peterburi. Väljakult alguse saav Massena tänav on jalakäijate ala, kus on palju erinevaid söögikohti, aga ka tänavakunstnikke ja muusikuid.
Kauneimad vaated vanalinnale avanevad meile Lossimäe vaateplatvormidelt, mille teiselt küljelt leiame vana katoliiklaste kalmistu, mida on paslik võrrelda skulptuuride pargiga vabas õhus.
Peale lõunat sõidame üles Cimiez’ künkale, kus asus roomlaste Nizza – Cemenelum ehk Mereäärsete Alpide pealinn. Veelgi kõrgemal asub suurepärane veinimõis – Chateau de Bellet, kus valmistatud veine on serveeritud isegi Euroopa Liidu tippkohtumistel ja Monaco prints Albert II pulmas.

Monaco, rikaste ja ilusate paradiis

Nizzast ida suunas, Monaco poole, asuvad linnad, kus on kuulsate ja rikaste villad. Põhjus on selge – põhiline ajaveetmise koht eliidile oli ja on Monaco kasiino. Monacosse viib Nizzast neli teed – meie valime neist kõige maalilisema - Moyenne Corniche’i. Juba Nizza linna piirides avanevad sellelt teelt „miljoni dollari“ vaated ja neid jätkub kogu teekonnale Monaconi välja.
Väikese Eze’i linnakese ajalooline süda asub terava kaljunuki peal. Siin külastame botaanikaaeda ja Gallimardi parfümeeriafirma külastuskeskust.
Ja olemegi jõudnud Monaco vürstiriigi väravasse. Kauni vaatega platvormilt paigutame maastikule väikeriigi 4 osa: Fontvielle, Monaco Ville, La Condamine’i ning Monte Carlo, mis enne kõlava nime saamist kandis nime... Vargamäe – lihtne, aga aus nimi! Monaco ajaloolises keskuses väärib külastust printsi palee ja ka okeanograafiamuuseum. Ka kuulsas Monte Carlo kasiinos võib kätt proovida. Või selle asemel rannamõnusid nautida.

Vaata oma silmaga – filmidest tuntud Saint-Tropez

Parima ülevaate väikestest rannikuküladest saame juba järgmise päeva laevasõidul piki Taevasinist rannikut, sest enamik linnu ja külasid rannajoonel ehitati vaatamiseks merelt, mitte maa poolt. Laevasõit viib meid müütilisse Saint-Tropez’ kalurikülasse. Pärast Teist maailmasõda igatseti haavade kinnikasvamist, suunduti kusagile maale, rannikule, ära suurtest pealinnadest, lihtsa ja ilusa elu keskele. Nii juhtus ka Prantsusmaal. Provence’is ja Taevasinisel rannikul oli neid kohti päris mitu, kuid tänu 1956. aasta filmile „Ja jumal lõi naise“ Brigitte Bardot’ga peaosas, sai neist kuulsaimaks Saint-Tropez, kus kirjanike kirjelduste järgi ei olnud enne kultuuritegelaste saabumist „midagi peale tõrvaste kaluripaatide ja kalasoomuste sadamakail“. Õige pea võttis siin koha sisse Louis de Funès, kelle sandarmite seiklusi on nautinud mitu põlvkonda.
Saint-Tropez’ tänavakesed on väga armsad, inimlikes mõõtmetes ning juhivad külastaja omapärase ning huvitava kiriku poole, mis on olnud kalurite elu keskpunktiks nii rõõmus kui kurbuses. Kogu elu keerleb siin aga jahisadama, iseenda näitamise ning boutique’ide ümber – Saint Tropez’ šopata ja restorane külastada on stiilne. Aga siin asub ka üks Prantsusmaa parimaid väikemuuseume – Annonciade’i muuseum, kus saab mh näha Pierre Bonnard’i, Henri Matisse’i ja Paul Signaci töid.

Rannikuäärsete väikelinnade hurmav võlu  

Täna liigume mööda rannikut alumist, Basse Corniche’i teed pidi ning meile paistavad silma kindlustused, sest siinsed mäed olid pikka aega piiriks Itaalia ja Prantsusmaa vahel. Luksuslikud linnakesed Nizzast idas on peale uhkete villade tuntud ka suurepäraste aedade poolest, mida kujundasid oma aja parimad meistrid. Kogu ranniku kuulsaim loovhing oli kahtlemata Jean Cocteau, skandaalne prantsuse multitalent. Villefranche sur Meri Püha Peetruse kabeli kujundas kalameeste tarvis Cocteau ise kõigest värviliste kriitidega. Lihtsad jooned liidavad ühte mere ja inimesed, piiblilood ja kalurid ning haaravad endaga kaasa ka vaataja.
Saint Jean Cap Ferrat’s paelub meid paruness Beatrice de Rotschildi rajatud villa ja aed. Selleks, et aeda mõista, tuleb kujutada ette (nagu seda tegi ka perenaine), et olete ookeaniauriku tekil ning aia erinevad osad laskuvad tekkidena mere poole. Villa ise on nagu kaptenisild. Paruness oli püstirikas, armastas kunsti koguda ja tema mitmekülgne kollektsioon on villas vaatamiseks väljas.
Menton, viimane linn enne Itaaliat, ongi juba mitmes mõttes Itaalia. Hakkab silma, et põhiroad on itaaliapärased pizzad ja pastad. Teine teema – sidruni ja muude tsitruseliste liköörid on itaalia limoncello  lähisugulased. Siin asub üks ranniku huvitavamaid muuseume – Jean Cocteau muuseum.
Jalutame linnas, maitseme likööre ja võtame vaba aja rannamõnudeks ning söögiks.

Cannes’i filmilik, ent hoomatav atmosfäär

1835. aastal suundus Inglismaa lordkantsler Henry Brougham Nizzasse puhkama, kuid seal oli just puhkenud koolera epideemia ning ta otsustas ennast kusagil ohutumas kohas sisse seada ehk siis Cannes’i nimelises kalurikülas. Peagi olid teised britid kantsleril sabas ning kuurort oligi sündinud.
Saja aasta pärast, 1938. aastal, oli ainuke filmifestival Veneetsias lootusetult langenud Hitleri ja Mussolini käe alla. Muu maailm hakkas otsima uut kohta festivali pidamiseks. Selleks sai Cannes, küll juba pärast maailmasõda.
Otsime üles lemmiknäitlejate käejäljed tänava äärest, avastame kinoseina, millel kujutatud kuulsate filmide tuntud stseenide kohad, heidame pilgu kuulsaimatele hotellidele promenaadi ääres, silmitseme kauneid jahtlaevu sadamas ja tutvume kohalike poekestega kitsastel tänavatel.
Edasi Alpide suunas sõites leiame 758 meetri kõrguselt Gourdoni mägiküla, kust avanevad hunnitud vaated kogu rannikule. 3000 elanikuga St. Paul de Vence’i linnakeses on aga enamik inimesi seotud siin tegutsevate kümnete kunstigaleriidega – kunstnikud olid leidnud koha, kus elu on rannikulinnadest odavam ja rahulikum. Kuulsaim neist on olnud Marc Chagall, kes on siia ka maetud. Ent kunstnikel napib raha nii või teisiti. La Colombe d’Ori („Kuldtuvi“) kõrtsi omanik hakkas kunstnikke jootma-toitma, võttes tasuks nende teoseid. Nii pani ta aluse kõrtsi kunstikogule. Osa teoseid tuli tal aga kunstikaupmeeste kaudu rahaks vahetada. Sestap see kunstilinnak tekkiski. Niisugused asjad saavad juhtuda ainult Prantsusmaal!

Antibes – mitte ainult Picasso

Meie järgmine teekond viib meid ühte ranniku vanimasse linna – kreeklaste poolt 4. sajandil e. Kr. asutatud Antibes’i. Kui Nizzast ida pool valitseb kunstis Jean Cocteau nimi, siis lääne pool asuvate linnade käilakuju on Pablo Picasso isiklikult. Ta pidas Antibes’i kindluses ateljeed, millest kasvas välja kunstimuuseum. Täna eksponeeritakse siin Picasso, Cocteau, Miro, Max Ernsti jt loomingut.
Nizzast lääne pool on üks luksuslikumaid paiku Cap d’Antibes’i poolsaar, kus valime mõnusaks matkaks raja, mis kulgeb mööda imelist rannikut. Paremale jäävad villad ja aiad, millest pea igaüks vääriks botaanikaaia tiitlit, vasakule aga meri ja rannad. Männid, kuulsad hotellid ja villad moodustavad siin omaette kaugele merre ulatuva maailma, millel paistab olevat vähe pistmist argise eluga.

Kokkuvõttes on lihtne mõista, miks igaüks peaks Taevasinisel rannikul korra elus ära käima. Aga peab ka hoiatama: kui korra on käidud, tõmbab see lummav paik teid ikka ja jälle tagasi. Tulge Germalo Reisidega, mul on Teile veel palju rääkida!

Prantsuse Riviera reisiprogrammid leiate siit >