Wales ja Cornwall

Croeso i Cymru, tere tulemasti Walesi, Punase Draakoni maale! Ddraig Goch, nagu lohet kõmri keeles kutsutakse, on Walesi ehk Cymru sümbol ning paikneb valge-rohelise rahvuslipu keskel. Põige kõmri keelele on õigustatud, sest teeviidadki on siin nüüd kakskeelsed. Ületanud võimsa silla Severni lahel, jätkub minu mõtteline teekond Cardiffi. Sadamalinn Cardiff, Walesi pealinn, meenutab Tartut, kõik on käe-jala juures, ainult jaluta ja naudi. Kõmrikeelse kultuurialaga tutvumiseks tuleb aga suunduda üle Cambria mägede põhja poole. Kõigepealt kaob suurlinnadevaheline kiirtee. Edasi lähevad hekkidega ääristatud sõidurajad üha kitsamaks, tehes orgudes paremale-vasakule ning üles-alla hulle siksakke. Lambakarjad, mis varem paistsid eemal mäekülgedel valgete täpikestena, on nüüd sõna otseses mõttes igal pool ümberringi. Põhja-Walesi lambaid täis mäeküljed on üsna kõrged ja dramaatilised (kõrgeim mäetipp on 1085-meetrine Snowdon). Seejärel kulgeb tee läbi rohelise tunnelina tunduva metsa. Veerikkad jõed, mida ületades kujutled tahes-tahtmata õlale õngelatti. Üksikud talumajad, hiiglaslikud heinamaad täis pressitud palle. Lilledesse uppuvad väikesed asulad. Seaded on atraktiivsed ja maitsekad, lilli paigutatakse kõiksugu pottidesse, riputatavatest amplitest rääkimata. Lillesülemid ümbritsevad kohanimedega teeviitasid. Walesi asulates peitub kümneid iidseid losse, millest paljud on restaureeritud ja turistidele avatud.

Ja kuidas oleks ajaloolise rongisõiduga? Walesis on mitu kitsarööpmelise raudtee liini, mis tänapäeval sõidutavad peamiselt turiste. Vaguneid sikutav lokomotiiv, samuti vanad 19. sajandist pärit jaamahooned, on omapärane ja elamusipakkuv vaatamisväärsus.

Rahvuslikku uhkust on Walesis tunda igal sammul. Pruugib vaid Cardiffi keskuses troonivale Millenniumi staadionile tulla Walesi rahvuskoondisel ragbi- või jalgpallimatšiks, kui kõlab kõmri meeste võimas laul. Kord aastas tulevad ueilslased kokku maa põhja- või lõunaosas, et pidada maha mitmepäevane rahvuslik kultuurifestival ja võistulaulmine Eisteddfod. Ehkki rõhk on muusikal ja kulminatsiooniks aasta druiidi valimine, on Eisteddfod siiski midagi sootuks enamat kui laulupidu - see on tõeline rahvapidu. 

Enamik ueilslasi räägib muidugi vabalt inglise keelt, kõmri keelt räägib umbes pool miljonit inimest. Kuid kõmri keele tähtsus kasvab taas ka argielus ja koolideski õpetatakse iidset emakeelt järjest rohkem. Sestap on kasulik, kui tead mõndagi sõna, viisakas oleks tänada, kogu südamest: diolch yn fawr.

Külalislahkus olevat ueilslaste kaubamärk. „Me armastame öelda, et me oleme inglastest avatumad ja lahkemad,“ tavatsevad nad enda kohta tõdeda. Ueilslastega suhtlemisel tuleb arvestada rahvuslikku omapära, nad ei tea lühikesi vastuseid. „Kui jumal meid lõi, andis ta meile ON nupu, OFFi aga mitte,“ teavad ueilslased enda kohta ütelda.

Ja on üks meene - kõmri lovespoon - milleta on Walesist pea võimatu tagasi tulla. See on armulusikas, Llwyau Caru. Kui mujal lauldakse oma kallimatele serenaade või kingitakse lilli, siis vana kõmri kombe kohaselt kingib noormees oma kallimale isetehtud puulusika. See romantiline traditsioon pärineb 18.-19. sajandist, mil lusika voolimine ja selle kaunistamine oli talviti Walesis üsna tavapärane tegevus. Cymru meenemeistrid hoolitsevad, et puulusikavalik oleks suveniiripoodides võimalikult rikkalik.

Filmitegijate lemmikpaik Cornwall on olnud rohkem kui saja Rosamund Pilcheri romaanide järgi vändatud telefilmiga paljude meie elutubades, aga samuti oleme Eesti Televisiooni vahendusel saanud nautida Cornwalli ajalugu ja maastiku kaunidust läbi seriaalide nagu „Poldark“ ja „Doktor Martin“. Cornwalli kauneimates  paikades ülesvõetud filmid on tublisti suurendanud piirkonda külastavate turistide hulka. Elanikke mahub Cornwalli pisut üle poole miljoni, aga turistide voog on suurusjärgus 5 miljonit aastas. Filmi „Poldark“ naispeategelase Demelza nimi on aga kogunud populaarsust vastsündinud tüdrukbeebide vanemate hulgas. Rosamund Pilcherile on omakorda omistatud Suurbritannia turismiauhind Devoni ja Cornwalli  propageerimise eest oma raamatutes ja nende põhjal tehtud filmides. Võib vaid ette kujutada, milline äratundmisrõõm tabab kinokunsti kummardajaid neis paigus rännates!

Kui Suurbritannia pelutab mõnesid oma vihmade ja pilves ilmadega, siis Cornwall tõestab vastupidist. Korni Rivieras, nagu seda lõunapoolset piirkonda hellitavalt kutsutakse, särab päike tihti ning Golfi hoovus hoiab merevee  temperatuuri 4-5 ºC kõrgema kui mujal Suurbritannias. Kohalik floora üllatab lõunamaise taimerikkusega.

Cornwalli krahvkond ehk kornikeelse nimega Kernow on muust Suurbritannia saarest ära lõigatud Tamari jõe poolt ja põhimõtteliselt ongi siin tegemist eraldiseisva saarega. Siit leiame Suurbritannia läänepoolseima osa nimega Land`s End („maa lõpp“) ning lõunapoolseima punkti Lizard point.

Cornwalli põliselanikud olid korni keelt rääkivad keldid. Korni keel hääbus 18. sajandil (viimane korni keelt emakeelena kõnelnu lahkunud meie hulgast 1770. a), kuid seda on 20. sajandist alates taas kasutama hakatud. Praegu on seda keelt kõneleva kogukonna suurus umbes 600 inimest ja seda keelt ei peeta enam väljasurnuks. 2014. a. soostus Westminster ametlikult tunnistama korne Suurbritannias elava vähemusrahvusena. Kas ollakse korni keele kõneleja või mitte, rahvustunne on siin tugevalt välja arenenud. 44% elanikkonnast peab end kornideks, mitte inglasteks ega brittideks. Ja miks ka mitte? On ju arheoloogid kindlaks teinud, et kornid ja kõmrid on siinsetel aladel elanud 4 000-6 000 aastata tagasi, seega põliselanikud.

Rahvustunnet aitab elus hoida oma lipp – valge rist mustal taustal. Seda kutsutakse Cornwalli kaitsepühaku Püha Pirani järgi Pirani lipuks. Pühamees ise saabunud siia Iirimaalt. Küll pisut kummalisel viisil. Nimelt tahetud temast Iirimaal vabaneda ja visatud veskikivi kaelas kaljult merre, aga meri ei võtnud pühameest endale, vaid kandis ta kaldale Cornwallis, kust temast sai selle maakoha kaitsepühak. Täna tähistatakse tema päeva, 5. märtsi, Cornwallis rahvuspühana. Algusaegadel olnud see lipp ka tinakaevandajate kasutada-käsutada (valge sulatina musta maagi taustal). Tina kaevandamine, muide, on Cornwalli majandusloos väga tähtsat rolli etendanud. Veel 20. sajandi alguses tuli pool kogu maailma tinatoodangust Cornwallist. Tõsi, täna meenutavad seda ajaloopeatükki luuderohtu kasvanud romantilised tööstusmaastikud.

Üle terve Suurbritannia võib keha kinnitada kuuma pirukaga, mida tuntakse nime all Cornish pasty. Täna on see artikkel sedavõrd kuulsust kogunud, et korraldatakse isegi Cornish pasty valmistamise maailmameistrivõistlusi. Suurim Cornish pasty, mida eales on küpsetatud, kaalus peaaegu 800 kg, oli u 15 m pikk ja sisaldas 1 750 000 kalorit!

Ometigi on taignas küpsetatud loomaliha, kartuli, sibula ja teiste juurviljade täidisega pirukate meisterdamist esmakordselt mainitud 1877. a just Cornwallis. Selliseid pirukaid küpsetatakse paarisentimeetrise taignaservaga, millest on söömisel hea kinni hoida. Tinakaevandajad aga, kellele need algselt mõeldud olid, said mustade kätega pirukat süüa ja siis määrdunud taignaserva lihtsalt ära visata.

Kornidel on ette näidata ka oma iidne spordiala – korni maadlus, mille eesmärk on vastane seljatada, aga seda ainult tema spetsiaalsest võistlusjakist kinni haarates. Selline spordiala saanud alguse siis, kui iidne korni sõdalane Corineus aastal 1139 hiiglase Gogmagogi kaljult merre heitnud.

Samuti ei saa mainimata jätta kurikuulsat kuningas Arturit ja Tintageli kindlust. Kõne all oleval kindlusel on seosed kuningas Arthuri legendidega. See sai alguse 12. sajandil kui Geoffrey of Monmouth kirjeldas Tintageli kui paika, kus Arthur eostati. Sellest räägib ta oma Briti ajaloo raamatus “Historia Regum Britanniae”. Geoffrey jutustab seal loo sellest, kuidas Arthuri isa kuningas Uther Pendragon ennast võlur Merlini abiga muutis Gorlois’iks, Cornwalli hertsogiks, Igraine’i (tulevase  Arthuri ema) abikaasaks. Mis edasi sai ja millised paigad veel kuningas Arturi ja tema ümarlauarüütlitega seotud on, kuuleb-näeb juba reisil. Tere tulemast Cornwalli - saarele saareriigis!