USBEKISTANI reisikava 10.04.20 - 18.04.20 VAATA SIIT >
USBEKISTANI reisikava 03.10.20 - 11.10.20 VAATA SIIT >

Kunagine kauge vennasvabariik, mis oli peamiselt tuntud oma puuvillapõldude, tübeteikade, pilafipadade ja muidugi maailma ilusaimate keskaegsete linnade poolest on teinud läbi suuri muutusi.

Usbekistan on Eestist nii rahvaarvult kui ka pindalalt kordades suurem. Seal elab rohkem inimesi kui teistes Kesk-Aasia vabariikides, kokku umbes 33 miljonit inimest ning see arv on pidevalt kasvamas. Naaberriikideks on Afganistan kagus, Kasahstan põhjas ja läänes, Kõrgõstan ja Tadžikistan idas ning Türkmenistan lõunas. See on üks kahest riigist maailmas, millel endal ega selle ühelgi naaberriigil ei ole merepiiri.
 
Usbekistan on valdavalt kõrbeline, suuremas osast riigist laiub Kõzõlkumi ehk punase liiva kõrb. Elu on suurelt osalt koondunud Kesk-Aasia suuremate jõgede - Amudarja ja Sõrdarja lähedusse, millest saadav vesi kastab ka silmapiirini ulatuvaid puuvilla- ja melonipõlde. Rohelisem on Fergana org, kus vett on palju, siit algab ka piirkonna suurim Pamiiri mäestik, kust saavad suured jõed alguse ja siin on ka pealinn Taškent. Idapoolsemates linnades Buhharas ja Samarkandis on suurelt jaolt tadžiki elanikkond, riigis asub ka autonoomne karakalpakkide vabariik, kes on keeleliselt ja kultuuriliselt rohkem kasahhide moodi.
 
Kuigi Usbekistan oli endise Nõukogude Liidu üks vaesemaid piirkondi, siis tänaseks päevaks on Usbekistan leidnud oma rikkuse. Usbekistan on üks maailma suurematest puuvillaeksportijatest, lisaks on Usbekistani kattev kõrb rikas maavarade poolest. Rikkus paistab Usbekistanis silma kõikjal. Kunagine tolmune tööstuslinn Taškent on muutunud laiade puiesteede, suurte parkidega ääristatud bulvarite, uhkete ärihoonete ja hotellidega Kesk-Aasia megametropoliks. Laiad puiesteed ja moodsad ehitised annavad aimu riigi maavarade rikkusest.
 
Siiski, Usbekistani rikkus ei ole jõudnud rahva hulka. Ehitatakse palju uusi teid ja sõidavad üle 250 km/h kihutavad kiirrongid, linnades kerkivad uhked kaubanduskeskused, aga külades elatakse paljuski nii nagu endistel aegadel. Küla keskel on tshaihana, õue peal on pilafipada ja levinud transpordivahendiks on ikka eesel. Ka Usbekistani palgad ja hinnad on meie jaoks väga madalad. Portsjon mantusid, pilaffi või mõnda muud kohalikku hõrgutist on saadud meie jaoks poolmuidu. Ka hinnaline ja kaunis käsitöö maksab vähe.
Usbekistani turud on jäänud läbi aegade muutumatuks. Tavalistest inimestest on kõik need suured muutused suuresti mööda läinud, turg on endiselt koht, kus käib tõeline elu ja suhtlus. Auravad pilafipajad, tshaihanad e teemajad, tübeteikades väärikad habemikud taadid eesli üle kauplemas, kogu see Kesk-Aasia viljade rohkus ja aroom.
Usbekistan on ametlikult ilmalik riik, enamus rahvastikust on küll moslemid aga mitte väga tõsiusklikud, kogu süsteem on tugeva riikliku kontrolli all. Usbekis võib iga inimene, sõltumata oma usust või riietusest mošeesse sisse astuda, seal pilti teha ja mitmes kohas soovi korral ka minareti otsa ronida.
 
Esimesed Kesk-Aasia elanikud olid iraani keeli rääkivad rahvad. Nad asusid Usbekistani I aastatuhandel enne meie aega. Piirkonnas oli hõimude rändamine ebasoodus, sest suurepäraste elutingimustega oaaside kõrval asusid eluks ebasoodsad kõrbed. Seetõttu tekkisid Usbekistanis kiiresti paiksed asulad Buhhara ja Samarkand, Hiiva jt millest said võimu- ja kultuurikeskused. Need asulad muutusid kiiresti linnriikideks ja seejärel juba suuremate riikide keskusteks. Usbekistani läbis ka Siiditee. Tihe kauplemine pani aluse piirkonna majanduslikule õitsengule.
Aleksander Suur vallutas Sogdiana ja Baktria 327 eKr ning abiellus Baktria printsessi Roxanaga. See piirkond sai osaks Kreeka-Baktria kuningriigist. Hiljem kuulus Usbekistan Partia ja Sassaniidide impeeriumi, olles selle üks jõukaimaid osi. 13. sajandil vallutas kogu Kesk-Aasia Tšingis-khaan.  Selles piirkonnas eelnevalt elanud indoiraanlased hävitati peaaegu täielikult. Nende asemel asusid piirkonda elama senised turgi ja mongoli päritolu rändrahvad, kes võtsid üle oma eelkäijate kultuuri ja jäid paikseteks.
14. sajandil ühendas kogu piirkonna enda võimu alla Timur, kes allutas endale hiigelterritooriumi  ja suri 1405 sõjakäigul Hiinasse. Tema rajatud Timuriidide dünastia ajal oli Usbekistan viimast korda maailma kultuurikeskus. Timuriidid võtsid pärsia keele kõrval asjaajamises kasutusele ka turgi keeled.
16. sajandil hakkasid piirkonda hõivama usbekid, kes seni olid rändhõimudena elanud Araali merest põhja pool. 19. sajandil hõivas Usbekistani Venemaa. Pärast Oktoobrirevolutsiooni ei läinud Kesk-Aasia kohe kommunistidega kaasa, sest töölisklass oli seal väikesearvuline, toimus pikaajaline vastupanuliikumine. Alles 1924 suudeti luua Usbeki NSV.
Uueks usbekkide kangelaseks kunagiste kommunistide asemel ongi tõusnud Timur e Tamerlan. Temanimelised väljakud ja skulptuurid on kõikjal linnade südametes.
 
Meie oma reisil tutvume kõigepealt pealinna Taškendiga, mis oma 4 miljoni elanikuga on kogu Kesk-Aasia suurim linn. Pea kõik Usbekistani vanad linnad asuvad kuulsal siiditeel, mida mööda üle tuhande aasta kaubad ja teadmised Hiina ja Euroopa vahel liikusid. Suured iseseisvuse ja Timuri väljakud, Kukeldashi medrese ja Kaffal Shashi mausoleum. Medrese Mui Mubarak, kus säilitatakse vanimat säilinud koraani, mis pärineb tõenäoliselt 7. sajandist. Usbekistani suurimaid mošeesid Juma mošee (15.-19. saj). Tõelise orientaalse elamuse pakub Chor-Su – vanalinna südames asuv kirev turg. Khasty Imami tänav ja siinsed meeleolud, Alisher Navoii nimelise teatri väljak.
Meie reis jätkub peale lennureisi ühes kauneimas vanas linnas – Hiivas. Hiivat võib pidada tõeliseks muuseumlinnaks. See on pea ainus imehästi terviklikult säilinud linn Kesk-Aasias ja on kantud ka UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja.
Kuna Hiiva khaaniriik eksisteeris kuni 1920. aastani ning seal ehitati palju veel 19. sajandil, annab renoveeritud vanalinn hea pildi sellest, millised Kesk-Aasia keskaegsed linnad välja nägid. Tutvume võimsate müüride taga asuva Itšan-Qala kompleksiga. Khaaniloss Kunya-Ark, mis moodustab omapärase suletud tsitadelli Hiiva vanalinnas, khaanilossi katuselt avaneb kaunis vaade kogu vanalinnale. Kuulus Lühike minarett, millest pidi omal ajal tulema Kesk-Aasia kõrgeim, kuid mille ehitustööd jäid pooleli. Minareti kõrval asub Muhammad Amin Khani medrese – suurim medrese kogu Kesk-Aasias. Hiiva oligi tuntud medresede kontsentratsiooni poolest - 20. sajandi algul oli linna territooriumil 65 töötavat medreset, mis moodustavadki suure osa säilinud ehitistest ning millest paljud on tänapäeval muudetud hotellideks, restoranideks või muuseumiteks. Hiiva vanim mošee on 220 puidust sambaga Juma mošee, mille vanim sammas pärineb 10. sajandist. Hiiva on tuntud oma särtsakate rahvatantsude poolest, kantakse tübeteikadega võrdselt karakullmütse ja papaahasid ja muidugi on võimalik kogeda ka omamoodi kulinaarseid kogemusi.
 
Hiivast sõidame mööda Amudarja jõekallast, mis on piirijõgi Turkmeeniaga Buhharasse. Iidne Buhhara, mille nimetus on pärit veel aegadest, mil Kesk-Aasias  valitses budism on läbi aegade olnud üks Kesk-Aasia tähtsamaid linnu. Buhhara linna asutamisajaks peetakse 6. saj. eKr ja see on olnud tähtsamaid Pärsia tsivilisatsiooni keskusi ning ülioluline linn muistsel siiditeel.
Pärsia kultuuri üks suurkujusid Ibn Sina (Avicenna) on sündinud Buhhaara lähistel ja üks keskaja suurimaid poeete Rudaki tegutses Buhharas. 9. – 10. saj. ehitatud Samaniidide mausoleum - vanim Kesk-Aasia tellisrajatis ning üks vanimatest mausoleumidest kogu Kesk-Aasias. Ark - Buhhaara emiiride kindlusloss ja Buhhara riigi keskus, kuulsad vaibapoed ning Kaljani minarett – üks Buhhaara võimsuse sümboleid, mis isegi Tšingis-khaanile nii suurt muljet avaldas, et ta selle püsti jättis. Siiditeel asunud linna ilmestavad erinevad kuplitega kaetud turud,  Ulugbeki medrese  on ehitatud Timuri pojapoja Ulugbeki poolt. Magoki-Attari mošee on ilmselt vanim mošee kogu Kesk-Aasias. Nadir Divanbegi medrese oma imeliste lindudega fassaadil. Buhhara on ka koht, kust pärinevad mitmed kuulsad pilaffiretseptid. Saame oma silmaga vaadata ja ka maitsta seda kui oluline on see, millises vahekorras lisatakse õli ning kas rooga valmistatakse punase või kollase porgandiga. 
Sõidame Kasahstani piiri lähedal asuva Aydarkuli järve äärde, mis tekkis alles 50 aastat tagasi kui Sõrdarja jõe vesi tammi purunedes kõrbelohku voolas. Praegu tuleb ligi 100 km pikkusest järvest suur osa Usbeki kalatoodangust ja populaarsust võidab ta ka suplus- ja puhkekohana. Ööbime siin kõrval kõrbes ehtsates jurtades ja saame osa nomaadide kultuurist.
Edasi ootab meid Samarkand. Samarkandi nimi on ilmselt Kesk-Aasia linnadest kõige tuntum. Rooma linna kaasaegne, tähistas Samarkand hiljaaegu 2750. sünnipäeva. Rikas ja kaunis oli ta alati olnud aga linna hiilgehetk saabus kui  Timur ta oma impeeriumi  pealinnaks valis. Julma vallutajana tuntud Timur oli suur kunstide austaja. Üle kogu impeeriumi, Pärsiast ja Kaukaasiast, Hiinast ja Indiast toodi kokku parimad arhitektid, müürsepad, puidunikerdajad, kalligraafid ja teised meistrid, et Samarkand säraks kaunimana kui ükski teine linn. Siin asub ka tema enda ja tema poegade hiigelmausoleum Gur Emir.
Registani väljak on linna süda. Siinsed ülipeente mustritega medresede fassaadid on olnud kättesaamatuks eeskujuks paljudele hilisematele ehitistele. Timuri lemmiknaise Bibi khanumi mošee hiigelmüürid, mis oli kunagi maailma suurim palvetamiskoht, Shakhi zinda kümnetest ülikute mausoleumidest moodustunud omaette linnaosa, Ulugbeki observatoorium jpm. Samarkandis on säilinud ka paljud käsitööoskused, näiteks käsitsi mooruspuudest paberi valmistamine.
Muidugi on eriline taas ka turg. Samarkandi Siyab bazaar on üks Kesk-Aasia suurematest. Siin saab nautida kaubaküllust ja lõhnasid või teetassi taga habemike aksakallidega juttu puhuda. See on lihtne, inimesed on siin lihtsad ja sõbralikud, aga samas väga uudishimulikud, tullakse uurima, kust pärit oleme ja jutustatakse oma elust, vene keeles saab kõik räägitud, nooremad oskavad ka inglise keelt.
Samarkandist Taškenti tagasi viib meid moodne ja mugav kiirrong.
 
Usbekistani jääb meenutama lisaks tipptasemel toiduelamustele ka kindlasti kõrbe kohal särav pilvitu taevas, laisalt voolavad suured jõed, lõputud puuvillapõllud, mesimagusad melonid, türkiissinised kuplid ja eelkõige usbekid ise – oma eheda, siira ja sõbraliku olemisega. Ehk seda kinnitab ka see, et World Happiness Report’i järgi oli aastal 2016 just Usbekistan kõige õnnelikum endine liiduvabariik.